Hinga sügavalt sisse. Ja hinga aeglaselt välja. Hinga. Välja hingates sulata oma selg põrandaga ühte. Ära ole pinges, ma tean, et sa tahad olla pinges, aga ära ikkagi ole. Sa hingad sisse ja oled kerge kui udusulg. Siis hinga välja, pikalt, sa oled sama raske kui see suur rändrahn põhjarannikul. Maa peal, aga nii raske, et mõtetes maa all.

Kaduvikus.

Võid silmad sulgeda. Aga ei pea. Su pea kohal laiub ilmatu suur lagi, mis on laotud väikestest ruudukujulistest plaatidest. Nende sekka on torgatud ka mõni laelamp, et sa pimedusse ära ei kaoks. Ühtepidi on reas 27 ja teistpidi 12 plaati, mis teeb kiire arvutuse järgi kokku 324 laeplaati. Ma käisin reaalkoolis, mu aju toimib matemaatiliselt, vahepeal. Ja laelambid ka, 4 tükki. Vaatad lage ja ühtäkki on su silmis laeplaate kas ainult üks või siis arvuline lõpmatus. Mõlemal juhul üks suur kaduvik. Selg on põrandas ja pilk on laes. Tegelikult on silmad kinni. Aga sa näed ikka. Lihtsalt segavat visuaalset müra ei ole. Näed ainult seda, mida on vaja.

Õues on udu ja peas on udu. Kokku on see udu x udu = udu ruudus. Selles laeplaadi ruudus. Võib-olla ongi hea. Saan segamatult iseendaga olla. Maailm voolab laiali, paremale ja vasakule; on ainult üks selge punkt – otse ees. Selle suunas liigun ja üritan omadega mitte auto alla jääda. Ühel päeval peaaegu jäin, kui teosammul Peetri kiriku juures teed ületasin. Maru kärsitu autojuht oli. Tundus, et tal oli olnud raske päev. Ma arvan, et ta oli lihtsalt kade, et mul pole peas ühtegi olme-elu probleemi, vaid tühjus ja sõbralik olesklus iseendaga. Ma ei tea täpselt, kes ma päriselt olen, aga ma tean, et olen päriselt ja füüsiliselt olemas. Ning vahepeal käib mu sisemus siin uduses maailmas ringreisil. Lihtsalt et päriselt ka puhata ja taastuda. See maailm on nii väsitav ja mul on pidevalt tunne, et pean peitu pugema. Siia.

Kaduvikku.

Mul on kodus diivan. Ja mu sõpradel on kodus diivan. Vahepeal pikutan seal, jalad pigem lae poole suunatud. Vaatan laelampi. Ja juhet, mis sellest lülitini voolab. Kristall-lühtrit, mis ei ole isegi kristall-lühter, vaid plastmasslühter. Hall ja kole. Oleks mu kodu siis ekstravagantne avar kuningapalee, aga see on lihtsalt külm ja kõhe hallitav koobas, pooleldi maa all, saja torujamaga ning aknast vaatega otse prügikastidele ja peeretavale Porschele.

Huvitav, kas tegemist oli poe odavaima laelambiga või oli korteriomanik lampi valides mitte just kõige selgema mõistuse juures. Või mõtles, et oh, suht lambine lamp see lamp. No ma ei tea, aga olen seda nüüdseks kaks aastat pea igal õhtul vaadanud ja mõelnud, et küll see on ikka üks kole lamp.

On ka teine lamp. Vedrulamp. Täielik vastand sellele hallile kristall-lühtri odavale koopiale. Just selline, nagu mu vanaema juures köögis ilutseb, aga natuke teistsugune. Saan selle kõrgust reguleerida, muidu on lampi väga keeruline tolmust puhastada. Vanaema juures on see augukeste ja valge kupliga. Sellise vanaaegse emailist makaronisõela moodi kauss. Mul on ka valge, aga mitte ainult valge. Kui hakkan tolmu pühkima, naeratab mulle vastu öösinine pind.

Ja siis ma mõtlen juba, et kas ma peaksin endale ostma ka vedrutelefoni. Sellise, mis oli kasutusel enne minu aega. Et eemalduda veelgi tõhusamalt siit tüütust ja tänapäevasest maailmast. See võiks olla punane ja asetseda mu kollasel öökapil, mis on tegelikult hoopis taburet. Helista mulle vedrutelefonile, kuulen su häält siis kõikjale.

Laman seal diivanil ja see on kui omaette maakera omaenda gravitatsiooniga, mis mu endasse tõmbab. Ainult et see on diivan. Diivan, mis kutsub mind oma sügavusse. Sinna seljatoe ja istumisaluse vahelisse prakku. See ongi kaduvikuportaal. See mu endasse võtab ning mu vaimule ja kehale puhkust annab. Seal on kitsas, kõik mu jäsemed on tihedalt üksteisega põimunud. Üle kogu keha jooksevad sipelgad. Ma tunnen, et mu õlaliiges väljub vaikselt liigesepesast, selgroog on vertikaalselt kokku pakitud kui raamat ja kael on krampis. Aga mul on nii mugav ja hoitud olla. See on vist peamine.

Silme ees on väikesed valgusmoodustised. Bacillus’ed, mis võnklevad ja lehvitavad, sellised piklikud. Natuke nagu need värvilised koogidekoratsioonid. Nad ühinevad ja moodustavad tervikliku keha. Neid kehasid on siin omajagu palju, nad voolavad ja loovad mustri, mis näeb välja nagu närvirakkudest koosnev kude. Jäsemed on nagu dendriidid, mis omavahel üheks korralikuks tugivõrgustikuks põimuvad. Nad mind hoiavad. Nad on kaduvikuinglid.

Ja siis käib plahvatus. Portaal on sulgumas. Vist peaks välja voolama. Ees on paremad ja jõulisemad olemised-tegemised. Pean vist venitama. Mu keha on valus. Keegi võiks mu selja peale astuda.